Peterburi oli aastani 1918 Venemaa pealinn ja tõmbekeskus. Vajadus Peterburi kaitseks merelt tuleva rünnakult ilmnes Vene-Jaapani sõjas. Sõda algas 8. veebruaril 1904 venelastele kuuluva sadamalinna Port Arthuri öise üllatusrünnakuga jaapani hävituslaevade poolt. Jaapanlased ei suutnud koheselt Port Arthurit vallutada, kuid vägede tugevdamiseks toodi tohutud, 11 tollised suurtükid, mis suutsid 227 kiloseid mürske heita 9 kilomeetri kaugusele. Lisaks rünnati Port Arthurilt maismaalt ja ehitati tunneleid ja kaevikuid kaitserajatiste ümber. Erinevate mere- ja maismaarünnakute tagajärjel alistus Port Arthur aastavahetusel. Vene-Jaapani sõda lõppes 5. september 1905, mille tagajärjel said jaapanlased endale Lõuna Sahhalini saared, Kuriilid, Manžuuria ja ülemvõimu Koreas.
Vene-Jaapani sõtta mobiliseeriti 7500 eestlast, muuhulgas teenisid seal tulevased kindralid Ernst Põdder, Jaan Soots ja Aleksander Tõnison. Pärnus koguti mobiliseeritud kesklinnas asuvasse punastest tellistest hoonesse, mida kohalikud hakkasid kutsuma Port Arturiks. Täna on seal samanimeline kaubanduskeskus. Port Arthuri ründamine ilma sõda kuulutamata, rahutingimustes paiknevale üksusele on võrreldav II maailmasõja käigus toimunud Pearl Harbori rünnakule.
Sajandivahetusel oli lisaks alanud üle-europaaline võidurelvastumine eesotsas Saksa keisririigiga. Venemaa lüüasaamine Vene-jaapani sõjas, mereväe ja suurtükkide osatähtsuse kasv ning merelt tuleva oht andis tõuke Vene Keisririigi pealinna kaitseks.