Humala külla oli planeeritud maarinde esimene sektor. Algselt oli planeeritud I sektor Vääna-Viti – Liikva – Vatsla joonele, kuid muuhulgas suurtükkide tulejõu kiire arengu tõttu otsustati nihutada kaitseliini Tallinnast mitme kilomeetri võrra eemale. Juba valminud positsioonid jäid varupositsioonideks. Tänaste Vatsla ja Liikva küla piiridel valmisid süvendid varjenditele ja kaitsekraavid ning neid teenindavad raudteed.

Uus 1. Kaitsesektor nihutati Naage-Vääna-Humala joonele.

Piirkond valiti tänu ümbruskonnast kõrgemale pinnasele ja avatud vaatele potentsiaalse vastase rünnaku suunast. Samuti kasutati ära Keila jõe poolt pakutavat lisakaitset.
Humala positsiooni projekt valmis 1916. Põhipositsioonina planeeriti 2 varjendit roodu suurusele üksusele, nende ette mitmete kilomeetrite pikkune kaevikuteliin. Kaevikute ette ja kuni 1 kilomeetri kaugusele planeeriti betoonist vaatluspunktid (jao positsioonid).

Humala kaitsesektoril on säilinud 4 jaopositsiooni (põhi ja varu). Lisaks on kasutatud ühte varjendit maja vundamendiks, samuti on maja ehituseks ära kasutatud valminud jaovarjendi vundamendiauk.

Eesmistest jaopositisoonidest 50 meetri kaugusel on kaevikutega ühendatud 8 suurtüki laskepesa, mille ees kaitseks kaevikuteliin.

Kahe eesliinil oleva rooduvarjendi taha oli ette nähtud varupositsiooni rooduvarjendid, mis olid ühendatud tunnelitega eesliinil olevate rooduvarjenditega. Varjendeid teenindas kitsarööpmeline raudtee Tallinn-Vääna liinilt. Rooduvarjenditest ühes oli ette nähtud diiselgeneraator. Varjendite põhieesmärk oli säästa elavjõudu ja andis sõduritele psühholoogilise kaitse.

Eesti iseseisvumisel alustati Humalasse reisirongiliiklust, kuid juba aastal 1920 võeti liiprid üles. Tänapäeval on suures osas kolm varjendit säilinud.

Neljanda varjendi ehitamisel jõuti valmis vaid vundamendiauk. Nõukogude ajal tehti ühele varjendile juurdeehitus ning seda kasutati juhtimispunktina. Okupatsiooniperioodil asus Humala positsioonil 14. õhukaitsediviisi 2310. raadiotehniline pataljon ja 94. õhutõrjeraketibrigaadi juhtimispunkt. Tegemist oli tähtsaima Eestis asunud seniitraketivägede brigaadiga.
Taasiseseisvumisel on varjendite lagedest eemaldatud enamus toestatavast metallkaartest.
Kahe rooduvarjendi vaheline tunnel (kaardil sinisega) on läbitav, kuid jäid vooderdamata. Teisel tunnelil on olemas aimatavad surfikohad, läbimine eeldab surfide puhastust. Surfid ja varjendid kaardil tähistatud vaatamisväärsuse ikooniga Varjendite betoonosa on hoolimata üle 100 aastasest vanusest hästi säilinud. Raudtee muldkeha on maastikul aimatavalt säilinud, samuti kilomeetrite pikkused kaevikuliinid (kaardil punasega)